Ookeanikalandus

Ookeanikalandus, kalapüük ja kalade töötlemine ookeanidel ja nende ääremeredel; annab enamiku maailma üldkalasaagist. Kasutatakse ekspeditsioonipüüki, mis ääremeredel on tuntud juba aastasadu. Saak soolati ja vinnutati vanasti vahetult laevadel või kaugetel meresaartel ja laidudel. Reis kestis paarist nädalast mitme kuuni. Vanima ookeanipüügi näide on mereimetajate – vaalaliste – küttimine. 19. saj lõppkümnendil võeti ekspeditsioonivorm üle ka kalapüügis. Esialgu lubasid tehnilised võimalused toota vaid soolakala, seda toimetasid kaldale baaslaevad. Tehnika arenedes paranes merel toodetavate kalasaaduste kvaliteet ja laienes sortiment: külmutqatud kala, kalafilee, kalamaksaõli, konservid, preservid, jäätmetest valmistatud kalajahu ning hilisema tootena kalafarss ehk surimi.

Eestis alustati ookeanikalapüüki 1932: kuni 1938 väljus igal sügisel ekspeditsioon rasvase islandi heeringa püügiks. Baaslaevadeks olid aurikud „Eestirand“ ja „Läänerand“. Püüti seinnootadega kahe paadi süsteemis: noot lasti ümber kalaparve ja veeti kokku kahelt paadilt, kala võeti baaslaevale. Eesti geograafiline asend soodustas võimsa traallaevastiku baasi rajamist Tallinnas pärast II maailmasõda („Eesti Kalatööstus“ ehk „Ookean“). 1954 läksid siit esimesed keskmise suurusega traallaevad Norra merele. Püüti triivvõrkudega heeringat. 2016. a seisuga kuulusid Eesti kalalaevastikku 36 laeva Läänemerel ja 5 püügilaeva Atlandi ookeanil.